Kunstlikud magusained – ohutus ja riskid

2023. aastal lisas Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) magusaine aspartaami võimalike kantserogeenide (rühm 2B) nimekirja – see tähendab aineid, mille kohta on piiratud tõendid kantserogeensuse kohta inimestel, kuid mitte piisavalt otsese põhjusliku seose kinnitamiseks.
See samm avas taas debati kunstlike magusainete ohutuse üle, mida on kasutatud juba üle poole sajandi. Kuigi need aitavad vähendada suhkrutarbimist, näitavad uuringud, et nende mõju tervisele ei ole ühemõtteline.

Miks mõned inimesed nende järele haaravad

Kunstlikke magusaineid kasutame siis, kui soovime piirata suhkrut, kuid säilitada magusat maitset. Leiame neid light- või zero-tüüpi jookides, nätsudes, proteiinipudingites ja siirupites.
Tegemist on keemiliselt toodetud ainetega, mille magusus on mitmeid kordi suurem kui sahharoosil – ja sageli ka nullkalorsusega.

Mis need on ja kuidas need toimivad

Kunstlikud magusained on suhkru sünteetilised asendajad, mis seonduvad keelel samade maitseretseptoritega nagu süsivesikud. Tänu sellele tekitavad need magusa maitse, andmata olulist energiat.
Nende väga kõrge magusus võib aga häirida loomulike maitsete tajumist – aju harjub intensiivse magususega ja tavalised toiduained võivad seejärel tunduda „liiga vähe magusad".

Kuidas neid toodetakse

Igal magusainel on oma keemiline tootmisprotsess. Toome siin mõned näited:

• Aspartaam (E951) – L-asparagiinhappe ja L-fenüülalaniini dipeptiidi metüülester. Lagunemisel tekib ka väike kogus metanooli, kuid see jääb kaugele allapoole toksilisuse lävendit.

• Sukraloos (E955) – tekib sahharoosi klooritamisel. Suurem osa ainest ei imendu ja lahkub kehast muutumatul kujul.

• Atsesulfaam K (E950) – sünteesitakse oksatiasiini metüülimisel ja kaaliumiga neutraliseerimisel. Sageli kombineeritakse seda aspartaamiga, et tasakaalustada mõru järelmaitset.

Kõige sagedamini kasutatavad kunstlikud magusained

Kas need on ohutud?

Praegu ei ole olemasolevad tõendid piisavalt tugevad, et tõestada, et tavaline aspartaami või teiste lubatud magusainete kogus omaks kantserogeenset mõju.

• „Annus teeb mürgi": tavaline inimene peaks jooma umbes 17–18 purki dieetkoolat päevas, et jõuda lubatud päevase koguse (ADI) piirini.

• Vaatlusuuringud ei ole põhjuslikud: uuringud, mis on leidnud seose (korrelatsiooni) vähiga, ei tõesta põhjuslikkust – neid võivad mõjutada muud tegurid (toitumine, eluviis).

• EFSA ja FDA kinnitavad endiselt, et aspartaam ja teised magusained on ohutud lubatud ADI piires.

Pikaajalise tarbimise riskid

Praeguste teadmiste põhjal tuleb arvesse võtta kolme peamist valdkonda:

1. Soole mikrobioom – mõned magusained võivad muuta soole mikrofloora koostist, mis võib mõjutada glükoositaluvust ja ainevahetust.

2. Maitse kohanemine – sagedane kokkupuude äärmusliku magususega vähendab tundlikkust looduslikult magusate toitude suhtes.

3. Kalorite kompenseerimine – inimesed, kes joovad „zero" jooke, võivad alateadlikult suurendada kalorite tarbimist teistest allikatest.

Praegu puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et tavaline kunstlike magusainete tarbimine põhjustaks vähki, rasvumist või metaboolset sündroomi – kuid ka mitte selle kohta, et nende pikaajaline kasutamine oleks täiesti riskivaba.

Looduslikud alternatiivid

Steviolglükosiidid (E960) on looduslikud magusained, mida saadakse taimest Stevia rebaudiana. Need on umbes 200× magusamad kui suhkur, ei sisalda kaloreid ja sobivad ka diabeetikutele.

Ülevaateuuringu Ruiz-Ojeda et al. (2019) kohaselt steviolglükosiidid ei imendu peensooles, vaid alles jämesooles, kus soolebakterid lõhustavad need steviooliks. See protsess võib kergelt mõjutada soole mikrobioomi koostist, eriti perekonna Bacteroides baktereid, mis osalevad nende lõhustamises.
Need muutused on aga väga väikesed ja kliiniliselt ebaolulised ning stevia mõju soole mikrobiootale ei ole seni piisavalt uuritud.

Erinevalt mõnedest sünteetilistest magusainetest – näiteks sahhariinist või sukraloosist, mis võivad mikrobioomi tugevamini häirida – näib stevia olevat säästlikum valik. Sellegipoolest on soovitatav järgida soovitatavat päevast annust (ADI) 4 mg/kg kehakaalu kohta, mille kehtestas Euroopa Komisjon.

Kokkuvõte ja soovitused

Kunstlikud magusained võivad olla kasulik vahend, kui üritad piirata suhkrutarbimist ja hoida stabiilset kehakaalu. Need aitavad vähendada energiatarbimist, ei mõjuta otseselt glükoositaset ja võivad hõlbustada üleminekut liigmagusatelt jookidelt tasakaalustatumale toitumisele.

Teisalt ei ole need piiranguteta. Sage tugevalt magusate toodete tarbimine võib häirida loomulikku maitsetaju, mõjutada soole mikrobioomi ja viia kalorite kompenseerimiseni – see tähendab, et inimene lihtsalt hangib „säästetud" energia mujalt tagasi.

Pikaajaliselt kehtib seega, et kuigi kunstlikke magusaineid peetakse tavakasutuses ohutuks, ei ole soovitatav neile toetuda kui püsivale lahendusele.

Kui sul on aspartaami või kunstlike magusainete pärast muret, on võimalik piirata nende kogust või asendada need looduslike energiavabade magusainetega.

Allikad

1. World Health Organization (2023): Aspartame hazard and risk assessment results.

2. Mooradian A.D., Smith M., Tokuda M. (2017): The role of artificial and natural sweeteners in reducing the consumption of table sugar. Clinical Nutrition ESPEN, 21, 1–8.

3. Kossiva L., et al. (2024): Chronic Use of Artificial Sweeteners: Pros and Cons. Frontiers in Nutrition, PMC11435027.

4. Ruiz-Ojeda F. J., et al. (2019): Effects of Sweeteners on the Gut Microbiota: A Review of Experimental Studies and Clinical Trials. Advances in Nutrition, PMC6363527.